ultranaiiv

lootsin kasvatada

sõnadest tiivad lootsin

lennata läbi päeva

läbi öö lennata kuni

jõuab koidik kuni

saab õhtu lennata

maailma otsani välja

liuelda kuristiku kohal

püüda kinni ookeani

müha ja päikese sära

ent need mu sõnad

mu väikesed sõnad

on nii nõrgad

nii abitud nii haprad

et lagunevad laiali esimese

tugevama tuulehooga

ja nii ma laperdangi

tunnist tundi

üha lootes

et ükskord kasvavad

minugi sõnadest lauselohed

millega saaks sõita seitsme maa

ja mere taha meduusa süsteemi

kolmandale planeedile või

otse sündmuste

horisonti

seniks aga triivin aegruumis

oma esimeste tähtede poole