sel viimasel
kuldkollasel
päeval kui
seisime
silm-silma
kõrval
ja vaatasime
väikest
puudest
ehitatud linna
nägin ma
korraga kõiki
teid peaaegu
äraunustatud
eilseid
nägin radu
mis viisid
metsa ja
sohu sina aga
nägid
varjulisi soppe neid
mis võiks
kuuluda vaid meile
küsisin et
kuidas küsisin
et oled
kindel küsisin
sõnatult
ja päike
värvis su tumedad
silmad sama
soojaks sama
tumedaks
nagu emajõe
põhi ja nii
ma teadsin
et
hüvastijätt on vaid raja
algus ning
ainult uduvihm
on see kes
nuttis mu silmad
põskedelt
maha kui
jätsid mu
seisma kesk
kasse täis
linna tunnil
mil kuldsest
sügisest sai
hõbedane
talv
No comments:
Post a Comment