sel viimasel kuldkollasel
päeval kui seisime
silm-silma kõrval
ja vaatasime puudest
ehitatud linna
nägin ma korraga kõiki
teid peaaegu ära-
unustatud eilseid
nägin radu mis viisid
hämarasse metsa
ja sääski täis sohu
see päev värvis
su tumedad silmad
sama soojaks sama
sügavaks nagu
emajõe põhi ja nii ma
teadsin et hüvastijätt on
vaid raja algus ning uduvihm
on see kes nuttis mu silmad
põskedelt maha kui
jätsid mu seisma kesk
kasse täis linna tunnil
mil mustast sügisest sai
hõbedane talv
No comments:
Post a Comment