Vares ja need teised

Tuesday, December 19, 2017

Käterätt




sina mu
uhke saba ja
tumedate silmadega
kass iga kord kui näeme
tulistad sa mind oma
langevate ripsmete alt
paitad pead ja imetled
mu punast karva
nurrud minutit viis
ja siis

siis viskad sa saba
selga ja läinud sa
oledki oma pehmesse
mugavasse kuningriiki
seitsme maa ja mere
taha valitsema kosmost
ja tillukest kesklinna-
tuba

aga sina
mu uhke sabaga
kahvatu armsam oled
mu kuningriik oled
mu kass kellest 
loobuda ma ei jaksa 
ei saa ja mina 
olen su rebane kes 
vahel nõnda tahaks
voodisse pillatud saunast
tulnud natuke vettinud käte-
rätiks mida mu väike kass
lakub närib ja lakub

tahaks olla see palderjan
ilma milleta olla
sa ei saa

Thursday, April 13, 2017

Elame üle



me elame üle
ja alla ja taha
ja vahel kõrvalegi
oleme pannud
aja ja natuke oleme
kukkunud taeva
lennanud püüdnud
tähti alla tuua
üha elame uuesti
üle kõik selle jama ja
õnne ja selle millel
polegi nime või
õigust olemas olla

aga me elame
mis sest et üle
mis sest et alla
mis sest et kõrvale
sest päevad ikka veel
tuulduvad õues ja aeg-
ajalt saavad
heledaks tähed

mille me elame üle
ja alla ja taha
sest me elame
praegu elame kohe
mis sest et vahel

vahel tõesti taha
enam ei taha...

Valgus



valgus neis väikeste
majade akendes neis
väikestes väikestes
tähtedes  valgus
piki metsi ja teid
mustade ööde vahele
eksledes pimedas
nägijate silmades
valgudes valgete
tähtede vahele

neis väikestes
väikestes akendes
väikestes väikestes
tubades väikestes
väikestes kosmostes
või  ehk
suurtes püüdsid
sa avali silmi valgete
käppade vahele
mustad suured tähed
ja musta karvase
küsimärgiga sõna
ja pesid sama valgeks
kui tähed kui silmad
kui kuu ja väikese
targa hiire

ja valgus neis
väikeste majade akendes
neis väikestes väikestes
metsades oledki valgemaks
puhtamaks saanud sina
või ehk puhtamaks
mustaks saanud
mina või siis teerada
tähtede vahel

Meile antud aeg



see meile
antud aeg lõhnab
nagu pooleldi
jahtunud kohv kortsus
linad ja unesoojad
kassid kes sõtkuvad
hommikut öö-
tundide vahele

ja on poolik
nagu eilne päev
mis on maha-
unustatud kõikide
reedete vahele
nagu lõpuni läbi-
lugemata raamat
nagu luuletus
millel ei ole algust
ja lõppu ja mille
rütm trummeldab
naha all üht
ja sama

on sama visa
kui ahjus põlev jändrik
puuhalg  mis ei taha
söeks saada aga ometi
põletab  ja annab
sooja kõikide
varempõlenud
puude arvelt

on sama habras
nagu vastsündinud
hilissuvine sälg kes
nõuab kõige kiuste
õigust elada ja
veel ei lähe
aia taha

ja veel ei
libise voodilt
maha sest öö
kestab ja sina lõhnad
nagu varakevadine
kass või tass
musta  ja magusat
kohvi

Õhem kui paber



olen õhem
kui paber
kui öö-
des rebenend padja-
püür mille riputasin
nöörile kuivama et
tuul viiks
minema justkui
kogemata elatud
eilse päeva viiks
minema vere 
ja higi

tooks tagasi
lootuse palmi-
alusele homsele
kui puurist
pääsenud linnu
tooks pehmust
plekkide vahele
mida pesu-
pulber puhtaks
ei pese

ning et kõik need
tuhanded tuulte
vahele laotud
homsed oleksid
sama värsked
ja lõhnaks sama
hästi kui trüki-
kojast saabunud
raamat
oleks sama
eredad kui linnu-
teele riputatud
merepealsed
tähed

et võiks silmad
kinni panna ja
mitte kunagi
enam neid
lahti teha

vales ajas
vales kohas
valede keskel