mõnikord tõmbab
suurest päevast
pimestatud eilne
ja homne
ehk
kirjamärkide vahele
varjuv tühjus
end õhtuhämaruse
vibunööril
pingule ja lennutab
end jalad ees
märkmikku
vöödi või
jottpeegi
graatsiliselt nagu
vene kirves või pommi
hüppav höörli
mõnikord aga
upub ajuliiva või
vajub unemerre
jättes hajusate
piirjoontega
jäljeread
otse nägemispiiri
kõrvale
et saaksin nad
öösel lillede või
korjuste või tont teab
millena üles noppida
kõikide nägude
tagant ja näha
ja näha...
No comments:
Post a Comment