kallis
sa sööd mind
väikeste tükkide haaval
lammutad hoole ja
armastusega püstitatud
müüre mille ehitasin
maailma ja enda vahele
avasid ukse mida
ma enam kinni
panna ei oska
kuigi vahel tulvab
vesi otse patjade ja
linade vahele ja heledast
päevast saab süsine
öö mis vaatab mind
halli kassi umbusku
täis roheliste
silmega
ja kardinaid isegi mitte
neid õhukesi ei ole mu
akendel ees juba aegu
sa rebisid need justkui
naljatledes tükkideks
ja viskasid need maailma-
ruumi tähtede vahele
aga kallis
söö siis lõpuni oma eine
sest ilma sinuta ma
enam olla ei
oska ei saa
No comments:
Post a Comment