Sinus ja sinuga

halastust

ma ju alles õpin

õpin ujuma su silmade

sinises ookeanis

ütlemata sõnade

lahes ja mõeldud

mõtete meres

õpin vaikimiste keelt

kartes ja ühtaegu

lootes tormi ja tuult

et käsikäes triivida

lõputusse loojangusse

ja igavesse koitu

et sinuga uppuda

bermuda kolmnurga

põhjatusse sügavikku

ning viimaks jõuda

ultima thule

tõotatud randa

üha uppudes ja ujudes

sinus ja sinuga

meri seisab püsti

ma olen vana

ja sina nõnda uus

ning  terve päev

ja terve öö

on me kahe vahel

või siis rannajoon mil

otsa äärt ei ole

ma olen vana

ja sina nõnda uus

ning meri seisab püsti

meie kahe  vahel

Olen unustanud

Ühel hiljaks jäänud

päeval ehk olen unustanud

et kutsusid mind illekasse

zavoodi või sinna nurgapealsesse

kohvikusse kust antakse

imehead šokolaadikooki

kutsusid kinno sauna ja sõbra juurde

lihtsalt selleks et õhtu

oli veel noor

viisid pärast kevadisi eksameid

jalutama mööda ema-

jõe kallast et juua šampanjat

otse pudelist et rääkida sellest

et naine jättis sind ja võttis

kaasa su imeilusa lapse ning

et silmad valutavad pikkadest

tundidest arvuti taga

olen unustanud et vahel olid see

sina ja vahel olin see mina

Lend

see õhtu kaardus

päikesele vastu

pöördus alla tuult

ta lendas sini-

lindudena taeva

ja laulis oh kuis laulis

hommikuti põõsas

vastu akent vastu

ööd

see õhtu kaardus

päikesele valla pöördus

alla tuult

ta lendas oh kuis lendas

südameis ja suus

Peegeldus

see päikest täis pärastlõuna
ühel väikesel ümaral
kohvikulaual peegeldas valgust
peegeldas unustust unistust
ja unenägusid

paremast uuest ilmast
paremast uuest maast
paremast ja puhtamast

peegeldas meid kes
me unustasime korraks
aja ja peegeldasime end
teineteise silmadesse
mõtetesse sõnadesse

sel vaikimistest tiinel
peegelduste ajal

Kevadõhtu

verekarva kevadõhtu

liugleb kullina

metsade kohal

justkui otsides midagi

justkui otsides kedagi

värvib  puudelatvu

hooletult ja laialt

verekarva kevadõhtu

siugleb noolena

päevade kohal

justkui otsides midagi

ja justkui leides kedagi

sööstab tiivasulgede

vihisedes otse sinna

kus tal asja ei ole

värvides inimesi

punaseks roosaks

ja rõõmsaks

värvides

haavatavaks

värvides üdini

toonides

haaratavaks