Nähtamatud varjud

kasside varjud venivad

lõvideks tiigriteks puumadeks

maanduvad pehmelt köögi-

akna all lumes lase mind

sisse lase mind ometi

sisse nüüd ja kohe

kasside varjud magavad

vaipadel voodites linadel

päikeseplekkide vahel

nurruvad kevadet

nurruvad suve ja seda

veidrat tantsu

kõikide märtside vahel

kasside varjud jätavad

piidale kappi ja ahjupealsele

pehmeid nähtamatuid jälgi

jätavad kuu kalbkollase

sära jahi äreva lõhna

mida teavad kõik

maakera hiired

kasside varjud  venivad

läbi kõikide siniste tundide

punaste minutite purpursete

ööde ja kollaste päevade

venivad magavad jätavad

hallimast halle pehmeid

nähtamatuid jälgi

värvidest pakatavasse maailma

värvipimedal ajal

Õhtuti

õhtuti istun ma aknalaual

joon musta auravat kohvi

ja vaatan kuidas sa tuled ja

tuled ja lähed

ja kohv mu käte vahel jahtub

sest külma on rohkem

kui küll

õhtuti istun ma aknalaual

joon musta auravat kohvi

ja vaatan kuidas sa lähed ja

lähed ja tuled

paistavad läbi talve-

kardinate kevadeni

välja

ja kohvist saab mõnikord

vein või rumm või aeg

mis  nii pehmelt kui sinuga

veedetud  päev

tõmbab mu ümber kõik

need seitse tekki ja kaks

igiarmast karvast

kassi

õhtuti istun ma aknalaual

joon musta auravat kohvi

tõmban ümber eilselt  ja

karvaselt lõhnavad

ajad

ja korraks ja korraks

sa tuled ja enam tagasi

ei lähe

01032018

Kahel pool sina

tume-
sinise fordi tuled
maanteel kahel pool
kraav

õhtune taevas
paistab läbi
nagu osavalt
punutud lugude
kude
kõik õige
aga samas nii vale

nõnda vale
kui üle maatee kummuv
mustsinine pilv või -hall või
tumepunaselt pruun kui
ärajahtunud ahjus
küpsenud liha

tume-
sinise fordi tuled
maanteel kahel pool
vesi
kahel pool sina
ja teisel ikka teisel
tumenen
mina

neljakandiline laud

see väike neljakandiline

laud siinsamas keset tuba

võib vesta lugusid

virna laotud

ajalehtedest, ajakirjadest

võib rääkida kommikarpidest

küpsistest isegi mõnest kohvi-

topsist laua najale toetatud

jalanõudest ja sokkidest

võib rääkida kirjudest

hommikutest aga ka

päikeselaigust

mis ronib sinisest

taevast otse silmadesse

ja sunnib hommikusi

keerduläinud mõtteid

hargnema viies erinevas

suunas kümnel erineval

häälel

see väike laud siin keset

tuba võib lugusid vesta

ja iga asi võib jutustada

iga päev omaenda lugu

nagu iga inimene saadab

sekund sekundi järel

eilsesse oma tuhande

esimese või ehk miljonilise

mõtte tunde kogemuse

ja naeratab

kui see on sama sinine

kui kevadine taevas

sama hele ja soojust täis

nagu see päikselaik mis laseb

sel neljakandilisel laual

jutustada oma lugusid

suvest päikesest ja

ühest eilsete vahele

äraeksinud naeru-

näost

vargus

iga päev ma varastan väikesi hetki muudan nad

muinasjutuks looks kus kõik on võimalik

näen unenägusid  millest ei taha silmi lahti

kiskuda.

iga päev olen  okasroosike kellele ei meeldi hommikuti

tõusta ja kes ei taha ärgata või kui siis teise muinasjuttu

mis kordab esimest ainult et lõpp on võluvalt

igav.

nii igav et shakespeare keeraks ennast hauas ringi

ja luuletajad uputaks ennast odavalt lehvakavasse

vahuveini.

sest isegi omapäi hulkuvad kassid tahavad

ennast päeva lõpus kerra tõmmata ülestegemata voodil

mis ikka veel lõhnab nagu väikesed ärevad

lahingud.

sest isegi väikesed populaarsed evalottad ei jaksa igavesti

joosta  üle vanade sildade käsipuude tuul

puhumas punastes juustes.

ma olen leebe kevadine briis mis kasvab ajuti

talviseks tormiks ja sina oled tormikargaja või sadam

kuhu ma veel jääda ei oska ei

saa

sadamas on ilusad purjekad

sadam on kodu

on majakas

mis võiks teed näidata väsinud teelisele kassile

evalottale okasroosikesele

võiks näidata minule

uhke sabaga

sina mu

uhke saba ja

tumedate silmadega

kass iga kord kui näeme

tulistad sa mind oma

langevate ripsmete alt

paitad pead ja imetled

mu punast karva

nurrud minutit viis

ja siis

siis viskad sa saba

selga ja läinud sa

oledki oma pehmesse

mugavasse kuningriiki

seitsme maa ja mere

taha valitsema kosmost

ja tillukest kesklinna-

tuba

aga sina

mu uhke sabaga

kahvatu armsam oled

mu kuningriik oled

mu kass kellest

loobuda ma ei jaksa

ei saa ja mina

olen su rebane kes

vahel nõnda tahaks

voodisse pillatud saunast

tulnud natuke vettinud käte-

rätiks mida mu väike kass

lakub närib ja lakub

tahaks olla see palderjan

ilma milleta olla

enam ei saa

pesumasin

Me'ir Wieseltier kirjutas

ühest tütarlapsest

kes jalutas tänaval

armastus jalge vahel 

täna olen mina Me'ir

Wieseltieri tütarlaps

valmis

kõiki korporante

kõiki teolooge laua alla

jooma valmis ujuma

pannkoogijäises vees

et jahutada punastes

juustes lehvivat tuld

olen valmis

üdini tänaval

aga ma ei ole veel

valmis vahetama seda

pesu kus oled sina

neid mustakirjulisi

trussikuid (jah ma tean

sa vihkad seda sõna)

viskama neid sinna

jõuab meie

armastus