kass

sa oled see kass kes tuleb

ikka ja jälle

raputab end kuivaks

vastu mu pehmet

hommikukuube

või jätab porised

jäljed valgele linale

vaatab kollaste silmade

välkudes nõudlikult otsa

ja tahab et teda sügataks

kõrvade vahelt või

kusagilt mujalt

sa oled see kass kellele

meeldib nurruda ja olla

kaisus sosistada siis kui

vaikus on nii lõpmata õrn

et heliseb tuhandes keeles

ja valgus murdub me vahel

miljoniks halliks tooniks

või olen mina see kass

kes tuleb ikka ja jälle

ja ei taha kuidagi ära minna

ka siis kui on hädasti vaja

eriti siis sest kõik ongi

nii lõpmata õrn ja vaikne ja öö

ja pehme su juures

ja õues

ja õues on koledalt sügis

on üpriski märg