vargus

iga päev ma varastan väikesi hetki muudan nad

muinasjutuks looks kus kõik on võimalik

näen unenägusid  millest ei taha silmi lahti

kiskuda.

iga päev olen  okasroosike kellele ei meeldi hommikuti

tõusta ja kes ei taha ärgata või kui siis teise muinasjuttu

mis kordab esimest ainult et lõpp on võluvalt

igav.

nii igav et shakespeare keeraks ennast hauas ringi

ja luuletajad uputaks ennast odavalt lehvakavasse

vahuveini.

sest isegi omapäi hulkuvad kassid tahavad

ennast päeva lõpus kerra tõmmata ülestegemata voodil

mis ikka veel lõhnab nagu väikesed ärevad

lahingud.

sest isegi väikesed populaarsed evalottad ei jaksa igavesti

joosta  üle vanade sildade käsipuude tuul

puhumas punastes juustes.

ma olen leebe kevadine briis mis kasvab ajuti

talviseks tormiks ja sina oled tormikargaja või sadam

kuhu ma veel jääda ei oska ei

saa

sadamas on ilusad purjekad

sadam on kodu

on majakas

mis võiks teed näidata väsinud teelisele kassile

evalottale okasroosikesele

võiks näidata minule