Aeglane

unistuste lõpus

on tühjad

saalid tühjade

pinkide tühjade

laudade ja tühjade

sõnadega

nad istuvad vaikselt

väga tasa

plastmassist

põskedel igikestev

naeratus ja

mustade kaardus

ripsmete all

purpurne iiris 

nad istuvad väga

vaikselt väga tasa

tühja saali kõige

tühjemas nurgas

ja hoiavad teineteisel

käest pead toetumas

üksteise õlgadele

nemad kes jäid

hilja peale ning kelle

kehad on sama õõnsad

kui hing sama tühi kui

saalid pingid lauad

ja sõnad

ja pooleldi

ärajoodud vein

loksub aeglaselt

klaasis